Sevenline internetiturundus

Käisin täna SEBi internetipangas ja märkasin, et arvel on liiga palju raha. Olin paanikas, mida nüüd teha! Pikaks ajaks ei taha raha kinni panna. Vajutasin reklaamile, mis ütles „Loe ettevõtte vabade vahendite paigutamisest siit“. See viis mind lehele pealkirjaga Vabade vahendite paigutamise põhimõtted.

Suurepärane! Kui nüüd pakkumise tingimused ja tootlus välja arvata (mis on kauplemise objektiks), siis on tegu väga informatiivse ja asjaliku lehega. Probleem on aga selles, et ma ei saa protsessi algatada. Vähe sellest, et pole kontaktivormi või „kliki siin“, isegi menüüs puudub viide sellele, kust võiks soovikorral tellimisega alustada.

Ma oletan, et SEB tahab, et ettevõtted seda võimalust kasutaksid, aga kontaktivõtmise ja protsessi algatamise võimalus on viidud natuke eemale, et inimesed saaksid ikka kaaluda oma otsuseid ja uisa-päisa ei otsustaks.

Moraal? Ära sunni külastajat otsima, kuidas tellida, osta, liituda…

Share This

Aegajalt olen mõnede ettevõtete puhul täheldanud seda, et infot ei taheta veebi panna. Argumentiks on näiteks see, et kui me kliendile veebis info kätte anname, siis ta ei tule meie juurde ja me ei saa talle müüa. Teine argument on see, et konkurendid saavad hinna teada. Hinnad on üks olulisemaid asju, mida inimesed veebist toodete ja teenuste kohta näha tahavad.

Inimeste esmane soov internetis on infot saada. Nad ei tule kujundust vaatama. Neid ajab närvi kui nad peavad lõpliku info saamiseks helistama või meilima. Kindlasti on erandeid: väga keerulised lahendused, mille mõistmist kliendilt ei olegi vaja oodata või juhud, kus iga lahendus on sedavõrd spetsiifiline, et ilma inimese sekkumiseta pole võimalik isegi ligikaudset infot anda. Isegi sellistel juhtudel on võimalik kliendile nõu anda ja aidata teda tema otsustusprotsessis edasi.

Need, kes infot kinni hoiavad, saadavad oma külastaja ukselt tagasi ja kuhu mujale tal ikka minna on kui konkurendi juurde. Andke oma külastajatele seda, mida nad tahavad! Nii tekib usaldus, asjatundja maine ja lõpuks klient.

Share This

Üks kasutumaid meetodeid veebi tegemises on oma brošüüride veebi laotamine. Veebis kirjutatakse teisiti. Õigemini küll loetakse teisiti. Selle kohta ütles Douglas Adams nii:

Share This

Seth Godin’il on kinnisvaramaakleritele head nõu. Anna sisse lahkumisavaldus! See on Plaan A neile, kes hakkasid kinnisvaramaaklerieks buumi ajal ja ei suuda edasisete arengutega sammu pidada.

Samuti on tal Plaan B neile, kes arvavad, et sadagu või pussnuge, nemad jäävad ikkagi kinnisvaramaakleriteks. Advice for real estate agents (quit now!)

Share This

Tänases Äripäevas on artikkel, kus räägitakse kampaanialehtedest. Ma kirjutasin sellest tiba rohkem, kui lehte jõudis ja säästlikkuse mõttes panen pika jutu siia ka üles.

Minisaidid ehk kampaanialehed on veebireklaamis erakordselt olulised. Kampaanialeht on koht, kus kasutajale edastatakse üks kindel sõnum ja üritatakse ta tegutsema panna. Sellelt lehelt tuleks eemaldada kõik, mis võib külastaja tähelepanu soovitud tegevuselt kõrvale viia. Tähelepanu hajumine ongi põhjus, miks ei ole mõistlik kastutada oma kodulehe alamlehti kampaanialehtedena. Need ei ole tavaliselt konkreetse kampaania jaoks kohandatud ja sisaldavad seetõttu palju müra, mille tulemusena tähelepanu hajub ja kampaania tulemus kannatab.

Eesti statistika mul puudub, kuid MarketingSherpa Landing Page Handbook ütleb, et 44 protsenti B2B kampaaniatest maandub kodulehele, mitte spetsiaalselt kampaania tarbeks valmistatud lehele. Arvan, et sellel on kaks põhjust: teadmatus ja laiskus. Esiteks turundajad ei tea, et minisait võib kampaania efektiivsust kordades suurendada. Teiseks on hea kampaanialehe tegemine pingutust ja ressursse nõudev ning üritatakse lihtsama vaevaga läbi ajada.

Üks oluline asi kampaanialehtede juures on võimalus neid testida. Mõistlik oleks teha mitu versiooni ja neid vaheldumisi külastajatele näidata. Me ei tea, kas külastaja paneb tegutsema „Liitumiseks kliki siin“ või „Liitu kohe!“. Kuigi testimise tarbeks erinevate versioonide loomine võtab aega ja raha, siis tehnilised vahendid on Googlelt tasuta. Minisaidi valmistamise ja testimisega on võimalik kampaaniate efektiivsust mitmeid kordi suurendada.

Tehnilises mõttes ei ole vahet, kas kampaanialeht on eraldi domeen (www.minulahetoode.ee), alamdomeen (kampaania.firma.ee) või olemasoleva kodulehe alamleht (www.firma.ee/kampaania). Vahe tekib turunduseesmärkides, kas kampaaniat on vaja tugevalt ettevõtte lehest eristada ja kas tegevus on piisavalt pikkaajaline, et õigustada eraldi domeeni loomist.

Kokkuvõtteks: Minisaidid (ja kampanialehed) on kõige efektiivsem meetod bänneriklikist tulemust välja pigistada. Kindlasti jääb alati neid, kes seda mingi põhjusel ei tee, aga minisait on annab kindlasti paremaid tulemusi, kui koduleht.

Share This

Eturundus11 seminaril sai paaril korral kuulda seda, et kolme kliki reegel ei pea paika ja pole mõtet endale sellega stressi tekitada. Esitatud kontekstis olen ma täiesti nõus, et kasutaja võib vabalt teha lehel ka 33 klikki ja oma külastusega täiesti rahule jääda. Näiteks võiks tuua rate.ee, delfi.ee ja teised keskkonnad, milles kasutaja teeb kaugelt üle kolme kliki. Võib öelda, et kui sul on suur ja sisukas leht ning külastajate sessioonid jäävad enamjaolt kolme kliki piiridesse, siis tuleks kiirest uurima hakata, mis lehel viga on.

Teisest küljest on kolme kliki reegel hea ja õige. Asi nimelt selles, et veebi kavandades peaks üritama sellest reeglist kinni pidada, seni kuni see absurdiks ei muutu. Üldiselt tuleks proovida saavutada seda, et olles lehel X1 jõuab enamus kasutajaid järgmiste oluliste lehtedeni, mis on seotud antud lehe teemaga (X2..n), kolme klikiga. Absurd hakkab pihta sellest, kui väga mahukate keskkondade puhul üritatakse reeglist kinni pidada iga lehe X ja Y vahel, olenemata sellest kas lehed on temaatiliselt seotud või mitte. Nii talitades muutub ülemise taseme navigatsioonitase liiga mahukaks ja on sellega ikkagi kasutajale komistuskiviks.

Kokkuvõtteks soovitan jälgida kolme kliki reeglit, keskkonna kõige olulisemate lehtede suhtes ja temaatiliselt seotud alamlehtede seas. Muudel juhtudel peab silmas pidama, et kasutajal oleks piisavalt viiteid, kuhu oma tegevusega edasi minna ehk, et ta jälge ei kaotaks.

Share This

Ma olen tohutu Flash vaenlane, sest mulle tundub, et enamjaolt püütakse Flashi ning muude kellede ja viledega peita sisus ja kontseptsioonis haigutavat auku. Täna hommikul, City24st endale kontorit otside sattusin, aga lehele, kus Flash annab asjale tõeliselt juurde.

Tegemist on Uusmaa arendatava Tammsare Ärikeskuse veebiga. Mis selles saidi Flashis siis erinevat on? Peamine on see, et Flash ei ole mitte ainult kujunduselement vaid seda on kasutatud nii, et toode muutub apetiitsemaks. Pean siin silmas just avalehe animatsiooni, mille loodud efekti on staatiliste vahenditega raske trumbata. Üldiselt võiks aga kelladest ja viledest hoiduda, kui see otseselt kasutaja infohankimiskogemusele juurde ei anna.

PS. See on nüüd re-post blog.tr.ees olnud koopia abil. Originaal läks koos serverikettaga parematele jahimaadele.

Share This

Kommenteerisin ühes blogis: Internet kirjutatakse suure JA väikese tähega, nagu ise tahad. Keeleteadlased suruvad seda, et Internet on suure tähega, sest tegemist on asja nimega. OK, sellega olen nõus. Kahe silma vahele on jäänud seik, et see asi, mille nimi on Internet on internet väikese tähega.

Lisaksin veel seda, et neil, kel asi segaseks jääb, tasub analoogina mõtiskleda sõnapaari Päike ja päike üle. Ning lõpuks on keel see, mida inimesed kasutavad, mitte see, mida keeleteadlased arvavad. Keel areneb ja muutub keeleteadlaste kiuste.

Share This

Usability guru Jakob Nielsen kirjutab sellest, et pani tähele seda kuidas kõik lehe elemendid, mis näevad välja nagu reklaam, jäävad kasutaja tähelepanuta. See nii nimetatud bänneripimedus on nii kapitaalne, et inimene väldib isegi neid lehe osi, mis ei ole reklaam, kuid meenutavad mingil määral reklaami. Näiteks US Census Bureau lehel olev Population Clock meenutab sedavõrd reklaami, et vaid 14 protsenti kasutajatest taipas sealt USA hetke rahvaarvu vaadata. Ülejäänud 86 protsenti hakkasid selle numbri leidmiseks saidi sugavustes tuhnima.

Bänneripimedus ei ole mingi uus leid. Sellest on räägitud juba kümme aastat, kuid ikka ja jälle tuleb välja, et kasutajate klikkima panemiseks on vaja reklaam võimalikult sisusarnaseks teha. Samuti töötavad hästi igasugused tüngabännerid, näiteks dialoogiaken reklaamina. Nielsen kirjutab ka sellest (Banner Blindness: Old and New Findings), et olenemata kasutajate erinevast lehelugemise stiilist jagavad nad oma „pimedust“ reklaami suhtes. Kolm erinevat eyetracking pilti näitavad, kuidas kasutaja lehti loevad ja millele nad üldse tähelepanu ei pööra. Mõned asjad siiski jäävad silma:

Delfi hakkab kohe, kohe oma videoklippidesse reklaami müüma, seega võibolla tasuks seda katsetada.

Neid tähelepanekuid tuleks hoolsasti silmas pidada, sest vastasel juhul võib see, mida üritate välja tuua, hoopis kaduma minna.

Share This

Kuulasin eile teleseminari, kus Gord Hotchkiss (Enquiro) ja Stefan Tornquist, (MarketingSherpa) tutvustasid oma viimase ärikasutajate uuringu tulemusi (How Business to Business (B2B) Purchasers Buy).

Kuidas ärikasutaja otsingut tehes käitub? 74 protsenti meist klikib orgaanilistel otsingutulemustel. 13 protsenti klikib PPC-reklaamil, mis on tulemuste kohal ja 7 protsenti reklaamil, mis on tulemuste kõrval. Orgaanilistest tulemustest saavad enamus klikke 4-5 esimest kirjet. Navigatsioonilise otsingu sooritajad esimesest lehest tavaliselt kaugemale ei lähe. Järgmistele lehtedele jõuavad vaid need, kellel on mingi tõsine uuring käsil.

Uuringus olid kasutajad jagatud nelja ostufaasi: Awareness, Research, Negotiation ja Purchase. Otsingumootorite tähtsus on kõige suurem kahe esimese faasi ajal (Awareness, Research). Tootja sait muutub läbi ostutsükkli üha olulisemaks kanaliks.

Kodulehe kõige tähtsamaks faktoriks pidasid B2B kasutajad selget ja kergesti leitavat hinnainfot, sellele järgnes konkreetne toote info. Sellega on otseselt seotud ka kodulehe külastamise eesmärk, milleks on ülekaalukalt: hinnad ja tooteinfo.

Paljude Eesti firmade kodulehe avasõnad on „Oleme 19xx. aastal asutatud Eesti kapitalil põhinev…“. Awareness ja Research faasis on tähelepanu firmainfo vastu väga madal, see tõuseb mõnevõrra Negotiation ja Purchase faasis, aga on ka siis kasutajale kõige väiksema tähtsusega info. Nüüd on vähemalt konkreetsed faktid, millega tõrjuda inimeste soovi seda infot avalehel edastada.

Info edastamisel on oluline, et te ei paneks kasutajat lineaarsesse infovoogu, milles on raske ühelt osalt teisele hüpata ja sirvida: video, podcast, Flash demod ja muu selline. Info peaks olema esitatud selliselt, et kasutaja saab silmadega sirvida. Tekstipõhine, tabelite, graafikute ja eraldi välja toodud punktidega (nad ju tegelikult ei loe).

Lisaks sellele puudutati ka teemat, et üle 80 protsendi suurettevõtete lehtede kujundused on ühte tüüpi ja kuidas eyetracking näitab, et see pole sugugi optimaalne lahendus. Seega pole alati mõtet suurte pealt maha teha, lootuses, et äkki nad teavad, mida nad teevad.

Peamine asi, mida siin tähele tasub panna on see, et orgaanilised otsingutulemused on erakordselt tähtsad ja nende asendamine märksõnapõhise reklaamiga jätab teid ilma enamusest potentsiaalsetest klientides.

Share This