Sevenline internetiturundus

Märkasin, et Hansapangas pole vaja enam, ID-kaarti kasutades, salasõna sisestada, aga samas on vaja iga makse allkirjastada. Tulemus on tiba ebamugavam kasutada.

Kui varem sai keyloggeriga varustatud sõber ainult pin1 kätte siis nüüd on ka allkirjastamiseks vajalik pin2 kättesaadav. Ma teen kõiki asju ID-kaardiga, aga see tundub nii lõpmata ebaturvaline. Kui vanasti, koodikaardi puhul, oleks pahalane saanud mu pangakonto tühjendada, siis praeguseks on pahalase võimalused suurendatud kogu elu tühjendamiseni.

Huvitav, kui spämmida Eestis laiali kiri, mille teemaks IDkaardikeskuse mure turvaliste pin1 ja pin2 kasutamise üle ja paluda kasutajal need turvaanalüüsi saata, siis mitu protsenti seda teeksid? Põhimõtteliselt on täna täielikuks identiteedivarguseks vaja üht kaarti ja kaht numbrit.

Mida tsentraliseeritum on turvasüsteem, seda suurem kahju tekib selle murdmisel. Mugavus töötab muidugi vastupidises suunas.

Share This

Paljud inimesed tunnevad muret, mis nende andmetega juhtub, pärast seda kui nad on need mõnda internetipoodi sisestanud. Ma isegi tunnen aeg-ajalt muret, kuid peamiseks põhjuseks on pigem see, kas olen kõik õigesti teinud. Suhteliselt kurb oleks, kui eksid kogusega ja pead siis mõne ookeanitaguse suurfirmaga vaidlema hakkama, et oma raha tagasi saada. Ka paar sõpra on kurtnud, et epoodide anonüümsus tekitab natuke kõhedust just sellest seisukohast, et mis siis saab, kui midagi valesti teen.

Uuringufirma Gartner selgitas välja, et USAs jääb turvakartuste pärast tegemata pea kahe miljardi dollari väärtuses tehinguid (Gartner Says Nearly $2 Billion Lost in E-Commerce Sales in 2006 Due to Security Concerns of U.S. Adults). Peaaegu pooled kasutajatest tunnevad muret oma andmete turvalisuse pärast ja paljud on loobunud online-panganduse kasutamisest.

Eestis vist asi nii drastiline ei ole, kuid võibolla on meie epoodide kasutajate väga madal number tingitud just nendest põhjustest. Igal juhul on e vahendusel tehingud tegevatel ettevõtetel hästi oluline näidata klientidele, et nad suudavad andmeid kaitsta, julgustada neid tehinguid tegema ja muuta tehingute sooritamine võimalikult lihtsaks.

Share This

Nii siin, kui seal arutletakse usinalt e-haiguslugude vajalikkuse üle. Arvamusi on mitmeid ja need jagunevad peamiselt kahte ossa esiteks need, kes on üldiselt asjaga nõus, kuid on mures rakenduse turvalisuse, juriidiliste ja muude aspektide pärast. Siis on grupp inimesi, kes arvavad, et kõik asjade ei peaks olema internetis ja nende asjade hulka kuulub ka inimese haiguslugu. Kardetakse, et baas lekib ja seda saab hiljem turult osta.

Osad peavad arstide vastupanu nende hirmuks suureneva kontrolli ees. Teised aga arvavad, et haiguslugu on mingisugune arstide sodipodileht, mis ei peakski laiemasse tsirkulatsiooni sattuma. Samuti arvatakse, et hambaarst ei peaks teadma, milliseid muid probleeme sul on.

Mul tekkisid haiguslugude internetiseerimise asjus sellised mõtted. Esiteks tundub mulle, et arstide vastuseis on peamiselt kartus suureneva vastutuse ees. Näiteks minu pojal soovitasid kolm erinevat arsti röntgenipildi alusel adenoide lõigata ja kui titt juba opilaual magas, siis tekkis neljandal arstil küsimus “Mis adenoidid?”

Teiseks ei ole minu haiguslugu arstide märkmeleht ja sinna tuleb kirjutada selget ja üheselt mõistetavat juttu. Väide, et e-haiguslugu muudab arstide poolt kirjutatava üldsõnalisemaks ja vastutusest kõrvale hiilivalt ümmarguseks ei pea minu arust vett. Hämamine jääb ju igaveseks kirja.

Turvalisus ja kes, mida näeb on muidugi olulised küsimused, aga nendega tuleb tegeleda mitte öelda, et asi on jube ebaturvaline ja me siis ei tegele sellega.

Kolmas mõte on see, et kogu info, seal hulgas ka haiguslood,jõuab varem või hiljem internetti ja selle vastu ei saa keegi midagi teha. Selle tendentsiga võib kaasa minna ja sellest kasu lõigata, aga vastupanu on mõttetu.

Share This