Sevenline internetiturundus

Loen praegu Chris Anderson’i raamatut The Long Tail, mis on kirjutatud, ajakirjas Wired 2004. aasta oktoobris ilmunud, essee arendusena. Seal on mainitud, et kui pakutava kauba valik ei ole füüsiliselt piiratud, siis on mõttekas müüa võimalikult suurt valikut kaupu.

Näidetena on toodud, et online videolaenutaja 55 tuhandest nimetusest laenutatakse 95 protsenti vähemalt kord kvartalis. Raamatud, mis on Amazoni toplistis 100 tuhandest tagapool teevad 25 protsenti käibest. iTunes on ostetud iga lugu vähemalt korra ja neid on miljoneid.

Asja iva on siis selles, et kõigele leidub ostja ja isegi, kui müüa vaid üks ühik, siis olematute käitlus- ja ladustamiskulude tõttu on ka see tegevus kasulik.

Inglisekeelsel turul on kõik muidugi väga roosiline. Kas aga Eestis saab selline „pika saba“ efekt kunagi tööle rakenduda? Meie turg on mitukorda väiksem, kui Amazoni raamatute või iTunesi lugude valik. Kiire otsing Eesti keskkondades näitas, et need ei ole sugugi põhjatud. Kui hästi läbi mõelda saab esimesele päringule null vastust.

Näen siin kahte võimalust. Esiteks jätkuv automatiseerumine teeb pikale sabale müümis isegi Eestis äriliselt mõtekaks. Teine võimalus on see, et rahvusvahelised tegijad muutuvad ajapikku maakeelseks, võtatavad müüki ka meie loojate toodangu. Eestikeelsed blogijad ja muud ääreala sisutootjad ilmselt aga päevatööst niipea loobuda ei saa.

Share This