Humanitaar vs reaal

Ma pean ennast küllaltki reaalinimeseks. Näiteks 112 ruudus peast arvutada on mulle paari sekundi küsimus 🙂 Kirjutamises olen ma suhteliselt nõrk. Oma esimese kirjandi, mis täiega ei imenud, kirjutasin keskkooli lõpetamisel ja hindeks sain nelja.

Paarpäeva tagasi sattusin lugema postitust sellest, kui raske elu on humanitaarharidusega inimestel ja kuidas nad kohe kuidagi tööd ei leia. See pani mind mõtlema asjadele, mis on humanitaar ja millele ma kohe rakendust leiaksin. Copywriter, psühholoog, toimetaja. Tõenäoliselt, kui pingutada, leiab mõne veel.

Tegelikult on asjad sedamoodi, et nii reaal- kui ka humanitaaraladel on tasuvaid ja prestiižeid ameteid. Peamiseks eristajaks on siin kohene kasulikkus. Seega jagunevad töökohad sellisesse maatriksisse nagu lisatud joonisel näha.

Humanitaar vs reaal

A – programmeerija, insener
B – stringiteoreetik
C – sanskriti filoloog
D – psühholoog

Ükski neist tegevustest ei ole kasutu, aga koheselt toovad mõningad tegevused rohkem tulu kui teised. Kui sa tõesti pead tegema seda, mille järgi hing ihaleb ja turul nõudmist ei ole, siis tuleb arvestada, et tegemist on hobiga ja sellele peale maksta (ehk vähem palka saada). Samas on igal humanitaaril ja reaalil oskusi, mille eest suurt raha küsida.

Humanitaaridele. Eestis on ca 30 tuhat firmaveebi. Enamus nendest sisaldavad umbes A4 jagu teksti, seega on puudu või vajab toimetamist ligikaudu miljon lehekülge. Looge Veebikirjanike OÜ ja hakake pihta. Lisaks sellele on elus hakkama saamiseks vajalikud pehmed väärtused humanitaaria pärusmaa.

Tagged with:

9 thoughts on “Humanitaar vs reaal”

  • Kui siia ka Z-telg lisada, füüsiline-vaimne, siis oleks kogu tööjõuturg kirjeldatud. Näiteks:teoreetiline/humanitaar/füüsiline on rahvaluule kogumine välitingimustes 🙂

  • Hei, lisaksin, et psühholoog ei ole humanitaar, vaid sotsiaalteaduste esindaja. Milles seisneb erinevus humanitaarist? Kvantitatiivsete uurimismeetodite kasutamises. Näiteks. Nii et maatriks on vildak isegi siis, kui füüsilise töö dimensioon lisada.

  • Siin on nüüd kaks küsimust. Psühholoogia kuuluvus ja maatriksi vildaksus. Need ei ole omavahel seotud.

    Kui psühholoogi Dsse kirjutasin, siis mõtlesin tükk aega, kas see ikka on nii. Psühholoogia on ala, mis liigub tasapisi reaali poole, samuti nagu majandus. Praegu on ta aga kindlalt Ds, kuigi võibolla väga selle humanitaar/reaal keskjoone läheduses.

    See maatriks ei ole vildak. sest kui ma kogemata paneksin programmeerija Csse, siis see eksimus ei teeks maatriksit vildakaks.

  • Maatriks on vildak selles mõttes, et püüab teatud ameteid paigutada üldisemate nimetuste alla. Kõik oleks okei niikaua, kui sellesse maatriksi ei püütaks paigutada asju, mis olemulikult sinna ei kuulu. Kui aga seda siiski püüda teha, siis tuleb maatriksile lisada lisadimensioon, mis kirjeldaks ära ka psühholoogi või sotsioloogi või politoloogi või ajaloolase. Praegu on ta vildak, kuna “ületab oma volitusi”, s.t., kirjeldab midagi, mille kirjeldamiseks puuduvad tal parameetrid 🙂 Tasub lihtsalt aru saada, et ei ole kontiinumit reaal-humanitaar, vaid võib olla midagi kolmandat ka. Mis parameetrite alusel sa üldse psühholoogiat humanitaarvaldkonnaks loed?

  • Reaal tegeleb, konklreetselt mõõdetavate asjadega. Psühholoogias on statistilisi tulemusi mis on reaalselt mõõdetavad, kuid indiviidi tasemel see nii ei ole. Loe Stumbling on happiness.

    Maatriksi vildakuse suhtes jään eriarvamusele. Me võime öelda, et üks valdkond põhineb ainult “valemitel” teine mitte. Valemite osakaal valdkonnas ongi x telg graafikul. seega on ka pidevus humanitaar/reaal…

  • Seekord jõudsid sa ise mu mõtte enne kirja panna.
    Ma jõudsin probleemini pisut keerulisemat teed pidi kui elu teelahkmel seisva noore inimese humanitaar vs reaal heietus.

    Teeme ära, ma olen käsi. Alustame Veebikirjanike OÜ asutamiskoosoleku kokkukutsumise korraldamist, pikemalt mu oma blogis.

    PRIIT EDIT: panin lingi otse sinu postitusele, et ka aasta pärast oleks võimalik seost leida.

  • “Psühholoogias on statistilisi tulemusi mis on reaalselt mõõdetavad, kuid indiviidi tasemel see nii ei ole. Loe Stumbling on happiness.”

    Mis asi ei ole indiviidi tasemel? Indiviidi tasemel ei ole võimalik mõõtmisi teha? On ikka küll 🙂

    Selgitus valemite osakaalu kaudu on pealiskaudne. Põhimõtteliselt võib ka kunstiteoste edukuse saladust valemite abil väljendada. Või kinnisilmi välja töötada mudeli, mille järgi filmi tehes liigutub see “väärtfilmiks”. Erinevused mõtteviiside vahel on sügavamal ja ehk enam kinni selles, millist metodoloogiat eri valdkondades kasutatakse.

    Ma saan aru, et sa põhimõtteliselt ei ei suhtestu argumendiga, et humanitaar vs reaal jaotus on poolik konstrukt. On paradigmasid, mis põhimõtteliselt ei liigitu üheks ega teiseks ega satu ka kontiinumi keskpunkti. Aga küllap on tegemist järjekordse juhtumiga, kus konstrukt kirjeldab kirjeldajat ja tema mõtteviisi enam kui välist reaalsust 🙂

  • Ma ei viitsi vaidlemise pärast vaielda. Kui sa mu poindist aru ei saa, siis pole mõtet edasi jahuda. Defineeri “head tuju”, selle objektiivne ühik ja mõõtmisviis individuaalsel tasandil. Kui sa sellele vastad olen nõus psühholoogia reaalteaduseks nimetama.

    Mul on hea meel, et sinu reaalsustaju on objektiivne ja õige, aga kui argumendid otsa saavad ei tasu kohe isikut lahmima hakata. Kui me demagoogiaga tegelema hakkame, siis jääb see jutt kohe pooleli. Paradigmadest, mis ei liigitu, rääkides too näiteid, muidu loll ei saa aru.

  • No paradigmast jutt algaski – psühholoogia oli teemaks. See ei liigitu sinu maatriksi. Vaidlemise pärast vaidlevad tõesti vist vaid väitlejad, mina püüan lihtsalt levinud müüte sotsiaalteaduste erialadest kummutada.

    Hea tuju ehk positiivne afektiivsus on täiesti operatsionaliseeritav konstrukt. Kalduvust omada kõrgemat positiivset afektiivust on võimalik mõõta, veelgi enam, siduda teiste indiviidi kirjeldavate konstruktidega, kusjuures tulemuseks saadakse teoreetiliselt huvipakkuvaid ja praktilise väärtusega teadmisi.

    Miks sa tahad psühholoogiat reaalteaduseks nimetada? Kas sulle tundub, et sellest on jutt? Psühholoogia ei ole reaalteadus, ehkki osa sellest kasutab reaalteadustele omaseid mõõtvahendeid. Mina väidan, et psühholoogia ei ole humanitaarteadus, kuhu sina seda meelevaldselt paigutad, vaid on sotsiaalteadus. Ehk on probleem selles, et sa ei tee humanitaar- ja sotsiaalteaduslikul mõtte- ja uurimisviisil vahet?

    Ma ei ole “isikut lahminud”; märkus selle kohta, et mõõtvahend kirjeldab pigem uurijat kui uuritavat nähtust, on sama vana kui Kant, kui mitte vanem. Selline probleem – et mõõtvahend ja mudel reaalsuse kohta peegeldab seda, millised “mõtlemiskategooriad” meil teadvuses on – on omane enamikele teadusharudest. See ei anna küll põhjust solvumiseks 🙂

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *