10 põhjust miks mitte kunagi tööle minna

Sattusin sellise õpetliku loo peale, kus Steve Pavlina kirjutab, millised on 10 Reasons You Should Never Get a Job. Ma olen olnud endale tööandjaks juba üle üheteistkümne aasta. Sega ei ole selline mõtteviis mulle tegelikult midagi uut aga pidasin vajalikuks seda ikkagi jagada, sest enamus meie kaaskodanikest käivad ju tööl.

Getting a job and trading your time for money may seem like a good idea. There’s only one problem with it. It’s stupid! It’s the stupidest way you can possibly generate income! This is truly income for dummies.

Kümme põhjust artiklis on järgmised (pikemad seletused inglise keeles leiad, siis kui klikid lingile):

  1. Sissetulek lollidele
  2. Piiratud kogemus
  3. Eluaegne kodustamine
  4. Sa oled viimane, kes raha saab
  5. Ebaturvaline
  6. Kuri ülemus
  7. Kerjamine
  8. Kitsas sotsiaalne ring
  9. Vabaduse kaotus
  10. Argpüksiks muutumine

OK, kahtlemata on need põhjused natukene utreeritud ja mustvalged aga tõetera on neis siiski olemas. Nii, et olge ettevaatlikud enne, kui endale töökoha hangite.

Tagged with:

10 thoughts on “10 põhjust miks mitte kunagi tööle minna”

  • minu meelest peab arvestama sellega, et kõik inimesed ei ole siiski ettevõtjaks loodud. see ei olegi võimalik. organiseerimine, vastutus jne. mina nt olen selline mugav ja laisavõitu olevus. kunagi arvasin ka, et teeks oma firma ja oleks lahe. ei olnud eriti, kuigi tõi isegi sisse. märksa mugavam on olla oma palgalisel tööl, nokkida omi asju ja saada iga kuu tehtud töö eest raha kätte. kodus on mul üks FIE ka, kelle sissetulekud aasta lõikes jäävad minu omadele alla. mõni kuu ei saa peaaegu mitte midagi. eriala samas on selline, et ei tohiks olla nii. aga näe, ka ei oska ennast hästi müüa lihtsalt.

    punkthaaval tooks välja mõned:
    piiratud kogemuse vastu aitab näiteks töö kõrvalt õppimine, soovitavalt mitte-erialane. igasuguseid toredaid kursuseid leiab. piirangud seab inimene omale siiski ise, mitte tööandja.

    eluaegne kodustamine on nagu ee.. kuulge hallo? mismoodi ma ise endale tööd andes olen vähem kodustatud? kui juba nii võtta. selle lõigu kirjutanud inimene on küll väga kummalise töökogemuse saanud. kui ikka tunned, et oled tööl lemmikollma asemel (hm, äkki polekski paha, lemmikloom on toidetud ja hooldatud), siis vaheta tööd. ausõna.

    makse maksavad muide kõik, tööandja ka. mina muide arvutan alati välja, mis mu palk tööandjale kokku läheb, st ka need maksud, mis tema maksab. ma nagu ei leia, et ma olen viimane, kes raha saab. peaks leidma või?

    ebaturvalisus.. ma tean elus ühte ja ainsat kindlalt turvalist asja ja see on see, et ükskord me sureme kõik 🙂

    ülemus ei pea olema kuri. võib olla jah. aga minu meelest saab enamike ülemustega suhelda nagu teise inimesega.

    sotsiaalse ringi suurus on ka ikka iga inimese oma teha. kui ikka ei oska-taha teistega suhelda, kui oma eriala inimesetega, siis see pole asi, mida töö kaela ajada. sotsiaalsus on muide ka geneetiliselt määratud asi.

    ülejäänusid lihtsalt ei oskagi kommenteerida. mul on selle artikli kirjutanud inimesest natuke kahju, tal pole tõesti ilmselt oma ainsa tööandjaga vedanud. ja tegelikult usuksin ma rohkem, kui sellise asja oleks kirjutanud inimene, kellel on pikem töökogemus selja taga 🙂

  • Jään eriarvamusele selles osas, et Pilleriini jutust jääb mulje, nagu oleks osad inimesed ettevõtjateks loodud. Kindlasti ei ole. Kõige edukamad ärimehed keda ma tunnen on tegelt samas ka parajad ässhoulid ja vähestel neist on kuigi palju eetikat alles. A Priit ei räägi siin hetkel nendest inimestest, kes on avalikkuse arvates ärimeesteks loodud. Ta lihtsalt väidab, et selline viis on parem kui palgaline. Olen igati nõus ja FIE.

  • Tänan suurepärase kommentaari eest nö teise poole pealt. Vastaks sellele igipõlise töötu ettevõtja seisukohast 🙂

    See, et kõik ei ole loodud ettevõtjaks ei ole minu arust päris õige. Nimelt oleme me kõik Mina Ise OÜ juhatajad ja müüme teenuseid parematel või halvematel tingimustel kellelegi. Mida vähem sa pingutada seda kehvemad on tingimused (ref: nokkida omi asju ja saada iga kuu tehtud töö eest raha kätte). Kui sa samade asjade eest FIEna arved esitaksid, siis oleks sinu sissetulek ju suurem samas peaksid kulutama aega organisatsioonilistele küsimustele. Kaldun siiski arvama, et tunnitasu on palgatöötajal kehvem.

    „piiratud kogemuse vastu aitab näiteks töö kõrvalt õppimine “ arvan, et enamus seda ei tee vaid vahib telekat (mitte Discoveryt) aga võibolla mulle ainult tundub nii. ettevõtja on lihtsalt sunnitud tegelema ka muuga.

    „eluaegne kodustamine“ inimene kellel ei ole organisatsioonilises mõttes ülemust on oma tegevuses vabam, kui töövõtja kellel on peale kliendi arvamuse oluline ka palgamaksja arvamus. Siin oleks ilmselt asjalik ära tuua ka sõber Kalle kunagine ütlus „meil firmas on kahte sorti inimesi, ühed kellel on oma arvamus ja teised kellel on pangalaen“ see tundub siia heasti sobivat 🙂

    maksud – kui firma esitab töö eest arve 10 000 (see on siis puhas lisaväärtus e. kate +kbm), siis võiks hüpoteetiliselt arvestada umbes nii. Oletame, et 50% sellest on palgafond. Siis eraldame maksud ja järele jääb umbes 2900 krooni. Kui sa nüüd ettevõtjana maksaksid endale sama raha, siis jääks sulle ettevõtte arvele majandamiseks veel 5000, millest mingi osa saad sotsmaksuvabade dividendidena. Ehk siis töötades 8 tundi päevas teed sa endale tööd 2,4 tundi ja teistele 5,6 tundi. Sama raha teenimiseks ettevõtjana võiksid teha umbes 5-tunniseid tööpäevi.

    „ebaturvalisus“ – siin nüüd tegelikult ju vaidlust ei tekkinud 🙂 samas peaks nentima, et ettevõtjana on sinu kondamise või vallandamise tõenäosus väiksem kui töötajana.

    „ükskord me sureme kõik“ – minu arvamus, mis ühtib suuresti Ray Kurzweili omaga, on see, et esimene surematu on täna juba sündinud.

    „ülemus ei pea olema kuri“ – nõus ei pea. ga siia tuleb tegelikult sama vastus, ms „eluaegne kodustamine“

    „sotsiaalsus on muide ka geneetiliselt määratud asi“ – ahh? millel see info baseerub? mis geen seda reguleerib? geneetika on küllaltki täpne teadus tänapäeval seega võiks viidata konkreetsele geenile. samas olen nõus, et sotsiaalses osas on vabadus suurem, kui originaali autor mõista annab.

    Mu arvamused on loomulikult mu oma ettevõtjapõlvest mõjutatud ja need ei pruugi sellisena elu lõpuni püsida. Praegusel hetkel on minu kaal küll iseenese peremees olemise poole kaldu.

  • oh kui kole, mina olen nüüd see enamvähem rahul olev palgatööline, kes ei tunne end kodustatuna, omab arvamust ja õpib ka, et ikka areneda. ja kes ei igatsegi mingist oma ärist. nojah, aus olla, siis vahel on mingeid projekte küll, mis lisatasu toovad – aga neid teen ma ka pigem lõbu pärast. st see pole mingi äri.

    sotsiaalsuse geeniasi, selles mõttes ma panin mööda, et see ei ole selline üks geen muidugi (ma pole geneetik, vabandust tõesti). ma ei leia praegu viidet ka, aga igal juhul oli sotsiaalsus üks nendest sünniga saadud omadustest, mida küll saab mõnevõrra kallutada, aga mitte totaalselt muuta.

    selle ‘ettevõtjaks loodud’ asjaga ongi nii, et ausõna, kõik lihtsalt ei tahagi. ja isegi selleks peab olema annet, nagu igaks asjaks (ka autojuhtimiseks). eks muidugi tuleb peaaegu igaüks sellega toime, kui pieab – aga kui seda teha nii, et omale ei meeldi, siis milleks? 😉 mina tunnen end palgatöölisena vabamalt ja ei karda lahtilaskmist. ja ei põe ka, et mõtle, kui ma kõik selle raha omale saaksin, mis praegu mu peale läheb koos maksudega. kõrvalt FIE maksab kokkuvõtteks riigile protsentuaalselt rohkem ära kui mina.

  • Ma loodan, et eelnev mingi ärapanemisena ei tundunud. Ma lihtsalt selgitasin oma arusaamu ja meil on need kohati päris erinevad.

    Mis aga andesse puutub, siis usun, et iga mees on oma saatuse sepp ja oma õnne valaja. Ehk, anne on oluline teatava määrani suurem osa on tahtmine. Sa võid olla väga andekas ja lasta sel raisku minna, sest oled laisk. See on andekate puhul suureks probleemiks, et alguses tuleb nii kergesti, et lõpus puudub oskus tööd teha. Samas vähema andekas/andetu, kes rabab hambad ristis läheb lõpus laiskvorst-andekast tuhinal mööda.

    See väide nõuab teatavat selgitamist, mida ma siin ei jõua praegu teha aga iva on selles, et peaaegu kõiges on võimalik piisava tahtmise ja järjepidevuse juures saavutada üle keskmine tase. (mina näiteks ei oska kirjutada ja tegelen selle arendamisega praegu 🙂

    "…but talent is a dreadfully cheap commodity, cheaper than table salt. What separates the talented individual from the successful one is a lot of hard work and study; a constant process of honing. Talent is a dull knife that will cut nothing unless it is wielded with great force…" — Stephen King

  • mulle väitis (kesk)koolis nii mõnigi õpetaja, et ma olen andekas, aga laisk.
    ja laulma õppisin ma ka üsna viisakalt, kuigi mul selleks mingeid eeldusi pole. ning matemaatikas on mul oht jälle enda meelest liiga positiivne tulemus saada (hea küll, füüsika C kompenseerib seda).
    ma olin aastaid kade oma venna peale. tema õppis õppima, sest tal pea ei võtnud kinni ja ta pidi kõik selgeks õppima. mina seda ei oska ja aegajalt tunnen puudust. jnejne. et ma tean tegelikult küll, mida see oskus tööd mitte teha tähendab (väike eneseupitus ka mängus, onju, ma pean end ikka natuke andekaks :P)

    aga tegelikult on asi sellest, et ma olen rahul. noh, muidugi mite 100%, sest siis poleks üldse kuhugi püüelda 🙂 aga ma tunnen end just mugavalt ja üsna turvaliselt oma palgalise töökoha peal. ma saan aru küll, et paljud ei saa sellest aru – aga ma toongi kõrvale selle teise poole, et saab ka teistmoodi ja see ei olegi alati aluseks mingile kohutavale virinale ja rahulolematusele. isegi kui ma vahel virisen ka, et näe, palk võiks tõusta jm tüüpiline jura, siis ma kõrvutan selle oma töökoha plussidega ja leian, et kõik ongi tasakaalus. ja hoopis kauplen omale edukalt muid boonuseid välja 😉

    nii et, igaühele oma 😉

  • ettevõtja
    plussid: flexilility, sky is the limit
    miinused: aastal 2006 ja eestis, klientide vähesus, klientidel vähe raha & ihnsad, konkurents

    palgatöötaja
    plussid: stabiilsus
    miinus: sul on ainult 1 sissetulekuallikas

  • Vastan Toivole nii:
    Ettevõtja puhul olen plussidega nõus, lisaksin suurema kontrolli oma keskkonna üle (iga mees on oma saatuse sepp…). Ei ole lolli ülemust, kes kõik valesti teeb. See viimane on tihti põhjuseks, miks paljud ei taha ettevõtjaks hakata. Peab ise vastutama.

    Kui mingil alal on liiga vähe kliente, siis sellega ei tegeleta (Eestis näiteks kalliste eralennukite müük). Sama kehtib ka rahapuuduse kohta. Ihnsus tähendab vaid seda, et klient ei näe kasu selles, mida talle müüa üritad, selgita paremini. Konkurents ei ole tõsiseltvõetav argument (pealegi on konkurents ka tööjõuturul).

    Palgatöötaja puhul jääb mul alati arusaamatuks see stabiilsuse asi. Mis stabiilsus, kuidas on palgatöötaja, kellel on oma tingimuste ja ümbritseva töökeskkonna suhtes piiraud kontroll, stabiilsemas olukorras kui ettevõtja?

    Oletame, et meil on keskmine Eesti firma paari kuni kümne töötajaga. Majandus hakkab allamäge minema. Tulevad koondamised ja kokkuhoid. Kes saab tõenäoliselt viimasena kinga, kas töötajad või ettevõtja?

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *